Klaudia Tiitsmaa pere TOP kohad Lõuna-Eestis
Me ütleme, et Eesti on väike ja eks ta ongi, aga miskipärast leiame ikka aina uusi ja uusi enesele avastamata linnakesi, külakesi ja looduskauneid kohti. Kas pole mitte põnev – pisike riik, mis sisaldab endas nii palju?
Meie võtsime perega ette Lõuna-Eesti. Selleks, et kogu Lõuna–Eesti läbi käia, oleks meil ikka kordades rohkem aega vaja läinud kui vaid kaks päeva. Samas, midagi me siiski jõudsime!
Kuna oleme kahe väikese lapsega pere, siis meie suund oli pigem ikka selline, et lastele jääks armas mälestus perega koos olemisest ning maade avastamisest.
Päev täis perega lustimist
Esimese külaskäigu tegime Vudilasse. See on üks lahe paigake, mida tõesti võib nimetada lausa “mängumaaks” – pärast piletikassast välja astumist avaneb kõikide võimaluste maa!
Kas tahad batuudil hüpata? Oled kõrguse armastaja ja ronija? Meeldivad loomad? Tahaksid ratsutada? Äkki hoopis veelooma mängida – basseinid lastele, liualad suurematele ja väga suurtele kaskadöörihingedele! Rahulik kulgemine vesiratta või paadiga vaiksel järvel, jäätis, grill… 2000. aastate klassika – lägaburks ja friikad! Erinevad autorajad, mängukonsoolid erivanuses ja -huvidega mängijatele. Ma kardan, et ei ole oma nimekirjaga veel poole pealgi!
Lisaks kõigele – kui juba Vudilasse tulla, on kaval omale ka seal pisike majake ööbimiseks võtta, siis saad ju kohe kuke ja koiduga uuesti ronima, hüppama, päevitama ja ujuma hakata.
Meie reisist on möödas juba kaks nädalat, aga ikka lapsed räägivad, et tahaks Vudilasse tagasi!
Värvikirev elu kahe maailma piiril
No kuidas saab üks külake olla selline pikk ja vinklev-vonklev madu Peipsi kaldal! Iga majapidamine Sibulateel on eraldi vaatamisväärsus.
Meil endal on Altjal maakodu ja alailma jalutavad meie hoovist mööda Soome, Prantsuse, Hiina turistid… ja vaatavad, kuidas me muru niidame. Nüüd olime meie need turistid!
Nii põnev! Erinevad majad ja hoovid. Osadel majadel on maalingud peal, osad on üleni värviliseks maalitud. Mõni on lihtsam majake, teine jälle luksuslik. Paljud majapidamised müüvad tee ääres suitsukala, sibulaid, keedusuhkrut tee sisse või niisama krõbistamiseks (kommi asemel).
Sibulateel on omad muuseumid ja näitused. Suvised kohvikudki aeg-ajalt. Saab paati laenata ja paljud pakuvad ka ise Peipsil paadiga sõidutamist. Kui asi ette võtta ja helistada siia-sinna, saab selles pisikeses külas täitsa laheda päeva veedetud! Paljudel majadel on telefoninumber ukse juures – et teevadki näiteks paadisõitu jpm.
Edasi sõitsime ühe armsa pere hoovile, Kruusa Talu hoovile, kus oli loomi ja linde ning pererahvas, kes jutustas lugusid oma loomadest. Osa loomi olid nad plaaninudki koju soetada, nagu paabulinnud näiteks, aga palju loomi oli hoopis läbi heade suunajate leidnud oma tee Kruusa tallu.
Lood algasid enamasti väga kurvalt. Nii et kuulan ja kuulan, vaatan sellele loomakesele otsa ja mõtlen, et kuidas ometi sinuga maailm sedasi käitunud on, armas sõbrake. Lugu lõppes aga alati sellega, et perenaine naeratas heldinult, vaadates oma karvast sõbrakest, paitas ta nina ja ütles: ”..aga siis toodi sind meie juurde ja nüüd on ta terve ja tugev. Rõõmus loom!” Ja oligi rõõmus loom! Nad kõik! Lambad ja kitsed, suured loomad, kõik olid külaliste nägemisest nii elevil, et tahtsid aina paitamist ja sülle saada.
Minule kui emale jäi väga hinge lugu ühest emasest mägiveisest, kes põgenes teel tapamajja. Põgenes, sest oli lapseootel. Pidas metsas talve vastu ja siis kevadel sünnitas metsas. Sealt viis nende tee juba mõne aja möödudes Kruusa Tallu, kus nad on nüüd kenasti kosunud.
Mu vanem pojake ikka veidi pelgas, kui lammas talle liiga ligi tikkus või koer limpsima hakkas, aga siis ütlesin talle: ”Kas tead… ma olen märganud… et kui loomad taluõuel vabalt ringi tatsavad, siis on nad tegelikult rõõmsad ja õnnelikud loomad, kes on saanud palju armastust ja tähelepanu ning seetõttu tahavad seda ise ka jagada.”
Seda armastuse ja matkamise tunnet pakkusid need loomad ja ka pererahvas meilegi. See oli väga armas külaskäik!
Südamed soojad, liikusime edasi kodutalu hõnguga Liivi muuseumisse. Esimest korda elus viis mind tee sinna aastaid tagasi, kui Urmas Vadi kutsus mind sinna koos Jaan Pehu, Aarne Soro ja Raivo E. Tammiga lavastust “Kus sa oled, Juhan Liiv?” tegema.
Alatskivi kant on mulle seal oldud ajaga üsna tuttavaks saanud ja kuidagi isegi veidi kodune. Alatskivi Lossi restoran ja teenindus on ääretult kõrge tasemega. Enne lossi on kortsuke, mille ees seisab vanakraami turg – oi, kuidas seal on avastamise maa! Seal on tõesti lahedaid vidinaid, mööblit, raamatuid ja vaase, topse, ehteid, riideidki. Kellele vanakraam huvi pakub, siis see ei ole tavaline kaltsukas, vaid hästi külluslik vana nodi leiulaegas.
Seekordne külaskäik oli pisike tuur Liivi muuseumis, kus oli ka võrreldes 5 aasta tagusega oma jagu uuendusi toimunud. Lisaks muule oli Juhan Liiv oli saanud omale lõpuks ometi ka lossi! Liivast suure Lossi!
Luksus linnulaulu keskel
Vot seda pean ma küll ütlema, et õues magamine minule ei meeldi. Alati, kui olen telgiga kusagile ööseks peatuma jäänud, on hommikuks telk niiske ja õhku pole. Telginurgas krõbistab mõni kõrvahark ja põhiline asi, mida ma ei salli – kõik asjad on põrandal. Ma magan põrandal ja mu kott on põrandal, riided on põrandal, jalanõud ja toit on põrandal.
Torma Glämpingus on aga LUKSUS! See oli fantast kogemus.
Koht, kus glämpingud asuvad, on visuaalselt nii kihvt, sest kuhu ka ei vaataks, ma tundsin, et silm puhkab. Aed oli mitmekesiselt, aga samas armsalt ja läbimõeldult kujundatud. Lisaks looduskaunis.
“Aga kes ütles, et Eestis ei võiks eksootilised kalad tiigis ujuda?”, küsis peremees läbi muheda itsitamise, kui näitas meile oma tiiki, mis on täis punaseid ja valgeid kalu, kelle nimi mulle kuidagi meelde ei jäänud. Tiigis ujusid lisaks eksootilistele veel ka meile tuttavad kalad. Ja nad toimetasid seal oma kalaasju väga silmnähtavas harmoonias. Lisaks ujusid tiigi peal veel pardid ja hanedki! Peremees ütles, et algul haned ei ujunud, aga vaatasid siis, et pardid käivad nii usinalt ujumas ja võtsid siis nemadki end partidele sappa. Meie nägime juba, kuidas nad üksmeeles ujusid ning kui süüa viskasime, tulid korraga kokku nii eriilmelised kalad, pardid ja ujusid hanedki!
Lisaks loodusluksusele on Torma Glämpingus ka tõeline gurmee – lihtsad toidud, aga sedavõrd maitsvad, et ei jõua ära kiita.
Öösel magasime voodites, maas vaid vaibad. Tugitool ja lauake, öökapp, laualamp ja mis kõige tähtsam – värske õhk, linnulaul… me olime tõepoolest siiski õues!
Männilõhnalise väikelinna ilu ja võlu
Kuhu minna, kui tahaks väikelinna romantikat nautida, lummavates järvedes ujuda, head sööki süüa, ringi liikuda ja tunda, et tegelikult ei olegi kogu aeg nii kiire? Elvasse!
Elvas on mitmeid matkaradasid – on mõeldud nii neile, kes tahaks veidi jalutada, kuid leidub ka sellised matkaradu, mis on mõeldud pikemaks avastamiseks ja tatsamiseks. Loodus on ju ümberringi imearmas ja samas on ka kohti, kus saab ka veidi üles ja alla rassida.
Toidukohtadest sain mina üllatuse osaliseks, sest Pubi ÜksTeist pakkus lastele sedavõrd maitsvat toitu, et sama oleks ka omale heameelega tellinud. Paraku olid meil kõhud täis, aga nokkisime ikka laste portsudest friikaid ja pastat. Mu kallim jõudis ka märgata, et selles baaris oli väga lahe teenindaja, kes oskas ladusalt suhelda nii täiskasvanud klientidega kui ka pisikeste kundedega.
Elva raudteejaamas on Porgand resto. Superlahe interjöör ja just selline koht, kus tahaks oma kallimaga või sõbrannaga pikemalt istuda… teed juua, süüa ja siis aeg-ajalt koogikesi juurde tellida.
Sealsed rannad koos kaunite järvedega on ka lahedalt eriilmelised. Kui õnnestub minna juba sellel suvel Elvasse patseerima, siis usun, et seda ei kahetse.
Meie pere Lõuna-Eesti reis oli veel palju vahvam ja meeldejäävam, kui oskaks kohe sõnadessegi panna. On suur õnn, kui saad lõpuks oma pere jaoks kas või paar päeva võtta, et tõeliselt lustida, Eesti lõunapoolt avastada ja üksteisega süvenenult ja kvaliteetselt aega veeta. Leia see aeg oma kõige kallimate jaoks ja tule perega Lõuna-Eestisse!
